Miks Vigala Sass igal kevadel lastekodust metsa põgenes?

Sirje Presnal, 29. mai 2021

Kord, kui lastekodust põgenenud Sass oli metsa all tukkuma jäänud, ärkas ta selle peale, et keegi lakkus sooja keelega ta nägu. Poiss avas silmad, arvates esiti, et tegu on koeraga. Alles siis, kui loom hambad irevile ajas, sai aru – hunt. Ent loom ei rünnanud, nuhutas veel korra poisi üle ja kadus puude vahele. Sass oli siis 12aastane ning umbes sel ajal avastas ta ka oma erilise tundlikkuse.

Sassi solgutati ühest lastekodust teise – kolmel esimesel eluaastal käis ta läbi kolm väikelastekodu Narvas, Tallinnas ja Pärnus. Kokku elas Sass kaheksas lastekodus. Mõnes neist koheldi lapsi hullemini kui vange. Sass ise on (raamatus „Minu arengutee. 2. osa. Kuidas ma saavutasin ülitundlikkuse“) öelnud: „Kuni 1953. aastani oli lubatud ka peks lastekodudes ja seda me ka saime, eriti kui veel väiksemad olime.“

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?