PATSEERI TERVISEKS: Eestisse ilmub üha rohkem uhkeid promenaade

„Promenaadikultuur on eelkõige kuurortidega seotud. Ettekääne promeneerimiseks oli juba tsaariaegses Eestis meditsiiniline, sest inimesed tulid ju kuurorti tervist parandama ja jalutamine oli arstide jutu järgi tervislik,“ püüab Eesti Rahva Muuseumi teadur Anu Järs avada tausta, miks on Eestis patseerimine kindlal tõusuteel. „Samavõrra oli promeneerimine ka sotsiaalne, sest kuurorti mindi ka lõbutsema.“ Sestap oli igas endast lugupidavas kuurordis ka promenaad, Haapsalust ning Pärnust Narva-Jõesuu ja Sillamäeni.

„Jalutamine ja promeneerimine on siiski erinevad asjad,“ muigab Järs, et promeneerimine on eelkõige ritualiseeritud jalutuskäik, mitte niisama lonkimine. Teisisõnu– see on pidulik jalutuskäik. „Promeneerimise juurde käis sotsiaalne vaatemäng, mis oli inimestele väga oluline.“ Selle sotsiaalse vaatemängu juurde kuulus ka etikett, mida pole Järsi sõnul Eestis seni üksikasjalikult uuritud. Küll aga on tal võtta näiteid Pariisist ja viktoriaanlikust New Yorgist, kus promeneerimise juurde käis terve reeglistik. „Usun, et teatud määral kehtis sama etikett Eestiski,“ lausub Järs. „Teisalt usun ma, et meie kuurorte iseloomustasid tagasihoidlikkus ja väljapeetus. Loomulikult olid samas, andke andeks, Narva-Jõesuu, Mereküla ja Sillamäe hoopis midagi muud kui Tiskre või Võsu. Kirderanniku kuurortides pidi viisakas välja nägema – eks need olid ka märksa rohkem arendatud.“