Juhtkiri | Jalgpalli-EM kui ohutusmeetmete tuleproov

Euro 2020 nime all reedel avalöögi saavad jalgpalli Euroopa meistrivõistlused on mitmes mõttes märgiline sündmus. 60 aasta täitumise puhul esimestest mängudest toimuvad kuu aega kestvad võistlused esimest korda mitte ühes võõrustajariigis, vaid 11 linnas üle kogu Euroopa. Selline eesmärk oli juba iseenesest ambitsioonikas ka ilma mullu tervet maailma haaranud koroonapandeemiata, mis paraku tingis võistluste edasilükkamise ühe aasta võrra.

Kas 51 vutimatši pidamine ühes riigis olnuks turvalisem valik, sõltub loomulikult sellest, milline on kohapealne viiruse leviku potentsiaal ja valitud ohutusmeetmed. Mängude hajutamisel mitme riigi vahel kujutab endast aga suuremat riski riikide üsnagi erinev edukus võitluses koroonaviirusega. Näiteks Taani, mille elanikkond on 41% ulatuses vaktsiiniga hõlmatud, teatas vahetult enne EMi, et leevendab piiranguid pealtvaatajate arvule ning loobub maski kandmise kohustusest. Seevastu võõrustajariikides Venemaal ja Aserbaidžaanis on kummaski hinnanguliselt kaitsepoogitud vaid 9% elanikkonnast. Suurtest erinevustest hoolimata oli fännide lubamine tribüünidele vähemalt 25% täituvusega suisa mängude võõrustamise eeltingimus, mis sai saatuslikuks Iirimaale, mille valitsus ei tahtnud seda lubada. Piletitulu on aga paratamatult vajalik, et tasandada võistluste edasilükkamisest põhjustatud eelarveauku.