Juhtkiri | Kas juntimine on tulemuslik?

Kuigi akna taga on juba suur suvi, ei näita Eesti poliitika veel tavapäraseid hooajalise suikumise märke. Hoopis vastupidi – valitsuse kärpeplaanidega rahulolematud opositsioonierakonnad on peaminister Kaja Kallasele koostamas teineteisega konkureerivaid umbusaldusavaldusi ning muretult suveilma nautima ei pääse veel ka riigikogu liikmed. Möödunud nädalavahetus kulus täies mahus hoopis eelnõu menetlemisele, millega luuakse inimeste sõrmejälgi ja dokumendifotosid koondav automaatse biomeetrilise isikutuvastamise süsteemi andmekogu ehk ABIS. Selle seadustamisele on vastu EKRE, mis püüab üle 100 muudatusettepaneku esitamise ja vaheaegade võtmise kaudu venitada menetlust sedavõrd, et seda kevadisel istungjärgul vastu võtta ei õnnestugi.

Seejuures helbib EKRE suppi, mille on ise kokku keetnud, sest teadupärast saatis 2020. aastal eelnõu kooskõlastusringile toona siseministri ametit pidanud Mart Helme ning pidurit ei tõmmanud ka tema ametijärglane Alar Laneman. Irooniliselt võiks küsida, kas nüüd jälgimisühiskonna loomise ja andmebaaside võimalike kuritarvituste pärast südant valutav Helme peab halvaks vaid seda võimumonopoli, mis pole tema enda kätes, kui pelgab infokogumi sattumist vaenlase kätte? Teisalt tuleb võimalust küberrünnakuteks igal juhul tõsiselt võtta: kas biomeetriliste andmete (sõrmejäljed, fotod) eraldamine biograafilistest (nimed, isikukoodid jms) on ikka piisav kaitse ajal, mil sarnaste pildikujutiste otsinguga saab hakkama tavaline arvutikasutajagi? Usaldamatust külvab ka laiema avalikkuse jaoks märkamatult kümme aastat tagasi jõustunud muudatus, mis lubab reisidokumendi tarbeks antud sõrmejälge ja passipilti võrrelda näiteks kuriteos kahtlustatavate omadega, olgugi, et sellist ristkasutust välistati varem selgesõnaliselt.