Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas taheti asutada poluvernikute klubi
Tõnis Erilaid, 14. juuni 2021
Minusuguse põlvepikkuse poisikese jaoks oli maailm imelikke asju täis. Ühel päeval sõitis õuele korstnast suitsu ajav veoauto. Juht loopis selle ahju puukuubikuid. Mõne sain endale mängida. Siis oli kesktänaval kiledalt, mulle tundmatus keeles karjuv sitsikleitides naistering, mille keskel vaevles vargapoiss. Oodati miilitsaid.
Õhtul rääkisid vanemad inimesed köögis, et eks need poluvernikud olnud. Mõtlesid vist venelasi, sest ega tol ajal polnud nemadki tänapäevasest määratlusest kuulnud: poluvernikud olid Iisaku kandis vadjalastega segunenud venelased, kes võtsid omaks luteri usu, aga jäid venepärastele rõivastele truuks ja kõnelesid eesti-vene segakeelt. Nõmmelaste jaoks olid tol ammusel ajal vist kõik venelased poluvernikud.