Toomas Alatalu | Gigantide mõõduvõtt Genfis

Toomas Alatalu, vaatleja, 15. juuni 2021

USA ja Venemaa presidentide esmakohtumine on alati olnud sündmuseks, nagu seda olid omal ajal USA ja Nõukogude Liidu liidrite kokkusaamised. Kui teise maailmasõja aegsed (Teheran 1943, Jalta 1945) ja järgsed (Potsdam 1945) ning Stalini surma järgsed nelikkohtumised (Genf 1955, Pariis 1960) kõrvale jätta, siis tuleb esimesteks lugeda Nikita Hruštšovi käiku USAsse 1959. aastal (Camp Davidi kõnelused) ning John Kennedy ja Nikita Hruštšovi kokkusaamist Viinis 1961. aasta juunis. President Eisenhoweri ja Hruštšovi Pariisi kohtumine jäi ära, sest Nikita nõudis, et Eisenhower vabandaks USA luurelennuki U-2 saatmise pärast, mis alla tulistati ja mille lendur vangi võeti.

Viinis kõik nagu klappis, ometi järgnes sellele Berliini müüri püstitamine 12.-13. augustil 1961 ja järgnes suhtlemine vaid distantsilt. Tuumarelvade kuhjumine oli see, mis liidrid taas kokku tõi ja Richard Nixon oli see president, kes – eelnevalt paika pannes suhted Hiinaga –, tuli mais 1972 Moskvasse sõlmima tuumarelvastuse piiramise lepet. Järgnesid Leonid Brežnevi käik USAsse, Nixoni teine visiit Moskvasse ning uue presidendi Gerald Fordi ja Brežnevi teine piiramisleping Vladivostokis 1974. 1979 sõlmisid president Jimmy Carter ja Brežnev Viinis esimese tuumarelvastuse vähendamise leppe ja jälle oli Nõukogude Liit see, kes kõik nurjas – vägede sisseviimine Afganistani külmutas suhtlemise kauaks. USA toonane asepresident George Bush vanem käis 1982-85 küll kolm korda Moskvas, ent üksnes NSVL vanureist liidrite matustel.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?