Juhtkiri | Mis saab Isamaast?

Selle kohta, et Isamaa pole viimastel aastatel suutnud hoida tugevat valijabaasi – viimasedki populaarsusreitingud lubavad neile 5–7% toetust –, on erakonnal olnud Eesti poliitikas seniajani siiski märkimisväärne mõjuvõim: ilma Isamaata olnuks sisuliselt võimatu moodustada pärast viimaseid riigikogu valimisi valitsuskoalitsiooni, millesse ei kuulunud valimiste võitja Reformierakond. Praeguseni on vana kolmikliidu taaselustamise võimalus kaardiks, mida saab Keskerakond valitsuspartneri Reformierakonna vastu sobival hetkel välja käia.

Sestap on nädalavahetusel toimuvat Isamaa suurkogu raske vaadelda pelgalt kui ühe marginaliseerunud partei siseheitlust, vaid erakonna uus eestseisus võib määrata, millised on Eesti erakondade koostöövõimalused lähitulevikus. Seda enam, et erakonna senine esimees Helir-Valdor Seeder ning poliitilise uustulnukana esimeheks pürgiv Lavly Perling on end küllalt erinevalt positsioneerinud nii erakonna sees kui ka väljas: Perling liitus enne täieõiguslikuks parteiliikmeks saamist end Seedrile vastandanud Parempoolsetega, kes esindavad erakonnas liberaalsemat suunda. Kui viimastel on rohkem ühisosa Reformierakonna ja Eesti200ga, siis Seedri juhitud Isamaa meenutab EKRE väikevenda.