RATASTOOLIS MEHE LUGU: „Üks prõks ja oligi kõik. Teine elu kohe.“

Risto keerab elektrilise ratastooli vurinal ümber ja tagurdab selle köögilaua äärde. Soe keskpäeva päike paistab akendest tema elutuppa. „Järve ääres. Purjus noorte kamp. Pimedas, õhtul hilja. Osad läksid ujuma ja ma alguses ei läinud, aga siis läksin järele. Hüppasin purjus peaga peakat. Ja oligi kõik. Üks prõks ja kogu lugu. Teine elu kohe,“ ei ilusta Risto meenutusi sellest, kuidas ta veerand sajandit tagasi ennast ratastooli hüppas.

„Äkki minuga juhtunu kuulmise peale jätab kas või üks hüppamata?“ on Risto mures peaasjalikult noorte pärast. „Või üks seltskonnast ütleb sõbrale, et ära hüppa?“ Risto kohendab ennast toolis, vaatab mõttega kaugusesse: „See on nagu tuuleveskiga võitlemine, mistõttu tuleb igal kevadel noortele uuesti üle rääkida. Muidu pole mingit tulemust“.