Juhtkiri | Flirt Kremliga ei tasu ära

Saksa kantsleri ja Prantsuse presidendi ootamatust soovist kaasata ELi tippkohtumisele ka Venemaa president võiks järeldada, et keskmise läänlase mälu on nagu särjel – ei kesta kauem kui viis sekundit. Tipppoliitikuid selles siiski kahtlustada ei saa, järelikult on olukord veel hullem – nii Merkel kui Macron mäletavad kindlasti Krimmi annekteerimist, kuid soovivad sellest hoolimata suhelda Venemaaga edasi nagu midagi poleks juhtunud. Mõlema argumendid kohtumiseks on küll sisepoliitilised, kuid kas peab EL seetõttu loobuma oma ühtsetest väärtustest?

Kui Krimmi okupeerimisest on möödas seitse aastat ja Kreml on pärast seda Merkeli-Macroni meelest jälle salongikõlbulik, siis sellega justkui kleebiksime naabrite vallutamisele külge hinnalipiku. Järelikult võib ka Valgevene praegune juht arvestada, et lääne ühtsus peagi mureneb ja soovitakse jätkata Valgevene väetiste ja naftaga kauplemist, kui ELi sanktsioonid pole õieti jõustudagi jõudnud. Sama kehtib ka Venemaa puhul, sest tippkohtumistega kaasneb alati mingi prääniku pakkumine.