Siiri Laidla | Suvelõõm – kas ka suverõõm?

Millalgi aastate eest olid käibel käsitsi täidetud helerohelised arstitähed. Kroonilisi tõbesid põdeva ravialuse eest võisid polikliinikus retseptide järel käia ka pereliikmed. Nii minagi, toona umbes kahekümneaastane neiu. Meie jaoskonnaarst viibis puhkusel, kabinetis istus pireda olemisega asendaja. Väljas õilmitses suur suvi. Aknast uhkas sisse kuuma linnaleitsakut. Konditsioneeridest toona vist isegi veel ei unistatud. Doktor kirjutas retseptid välja, sealjuures laua teises otsas istuva õega muljetades: „Homme sõidame mehega suvilasse. Viimaks ometi! Ükski normaalne inimene ei peaks suve linnas veetma.“ Tema kuldne prilliraam välkus resoluutselt. Kuldsõrmusega käsi lõi retseptidele pitsateid. Millegipärast tundsin end häbistatuna. Kuis julgesin ma teda oma hädise isa saadikuna häirida? Miks ma oma suve sel hetkel linnas veetsin? Polikliinikust väljunud, astusin norgus päi mööda sulama kippuvat asfalti. Tuju oli asfaldist hallim.

Miks see ammune ja põgus seik mul ikka visalt meeles püsib? On ju sest saati tulnud tegemist teha paljude erinevate meedikutega. Küll iseenda, küll vanemate ja oma laste tervise asjus. Laste puhul küll õnneks vaid omaaegse kohustusliku vaktsineerimise ning hamba- ja silmaarsti kontrolliga seoses. Kui mu eluõnn on muidu nagu on, siis vähemasti lapsed sain terved ja tublid.