Seisukoht | Millal sa viimati midagi esimest korda tegid?

Seda küsimust visatakse aeg-ajalt ikka õhku ja utsitatakse meid proovima uusi asju ning saama värskeid kogemusi. Igapäevaste toimetuste juures on lihtne sattuda oma rutiini ning mitte mõtlema väljaspool oma mugavustsooni, ent aeg-ajalt võiksime uute asjade proovimist endale siiski meelde tuletada. Ja need asjad või teod ei pea olema ekstreemsused, vaid võivad olla lihtsalt enda maailmast väljaastumised ja reageerimised olukordadele, kus enamik inimesi võib-olla sekkuda ei taha.

Nii näiteks võtsin ma hiljuti julguse kokku ja kutsusin võõrale inimesele politsei. Mitte noomima, vaid appi. Nimelt nägin keset päeva tänaval istumas väga õnnetu olekuga last, kes võis olla ehk umbes 10-11aastane. Lapsekene oli väga vaikne ega rääkinud minuga sõnagi, küsimuste peale ainult noogutas või raputas pead. Tema olek andis justkui märku sellest, et ta ei taha ega julge kuidagi silma paista, sest see võib kaasa tuua pahandusi. Lapse jalgadel olid haavad, mis eemalt paistsid olevat tekitatud noa või millegi põleva, näiteks suitsukoniga. Kaenlas oli tal suur pehme mängukoer, kes paistis olevat tema ainuke lohutus.