Tiina Tuum | Kuidas ma siseturismi arendada proovisin

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis ma võtsin klaasi veini, ujusin ja tekkis spontaanne mõte väiksesse Eestimaa kuurortlinna ööbima jääda. Kuurortlinn, nagu selgus, on aga kaugel külalislahkusest ja õhtul kell kaheksa sülgab sinu ööbimissoovi välja nagu kass karvapalli.

Nähes kaunist apartmenti, kus ilmselgelt elumärki polnud, haarasin telefoni ja küsisin, et kas on vaba. Loeti ette, kuidas tulla ööbima 10 inimesega, kui populaarsed nad on ja et muidu maksab öö 300 eurot, aga praegu on nad ikka kinni. Aga üldiselt kahe päeva pärast ikka saab, sest koristada tuleks ju ka. Tundus, et maju on rohkem kui üks ja me ei räägi isegi samast.

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis ma võtsin klaasi veini, ujusin ja tekkis spontaanne mõte väiksesse Eestimaa kuurortlinna ööbima jääda. Kuurortlinn, nagu selgus, on aga kaugel külalislahkusest ja õhtul kell kaheksa sülgab sinu ööbimissoovi välja nagu kass karvapalli.

Nähes kaunist apartmenti, kus ilmselgelt elumärki polnud, haarasin telefoni ja küsisin, et kas on vaba. Loeti ette, kuidas tulla ööbima 10 inimesega, kui populaarsed nad on ja et muidu maksab öö 300 eurot, aga praegu on nad ikka kinni. Aga üldiselt kahe päeva pärast ikka saab, sest koristada tuleks ju ka. Tundus, et maju on rohkem kui üks ja me ei räägi isegi samast.