Igor Gräzin | President loosi

Kuna rahvas presidenti ei vali, vaid seda teeb maksimaalselt paarisajaline kolleegium, kes liiga tihti ajalehti ei loe, siis võin ma rahumeeli arutleda selle üle, kes ja kuidas peaks presidenti valima. Eeldusel muidugi, et me presidenti ikka tahame. Pärast seda, kui meil pole olnud ainsatki presidenti kes, näiteks, ei asuks tegelema kõikvõimalike isiklike raha- ja kinnisvaraasjadega.

Päts muidugi kõigepealt, siis ka Meri, Ilves, Rüütel ja on segaseid lugusid olnud ka Kersti Kaljulaidil, kui meenutada vabariigi 100. aastapäeva vastuvõtu-etenduse korraldamist. Kus olema pidanud etenduse asemel näidati nigelat filmijupikest, mis pidanuvat maksma 300 000 eurot. Muide, kui tollest sajanda aastapäeva äpardusest veel rääkida, siis oli see nässu keeratud otsast peale. Isegi presidendi kõne, mida ta sai kirjutada terve aasta, ei kujutanud endast miskit rahvaga rääkimist ja valitud korraldamise koht kah mitte. Eesti Rahva muuseum, mis meenutas kõigile Nõukogude õhujõudude maandumisrada ja millel polnud ega ole mingit seost meie reaalse ajalooga, samal ajal kui Estonia ooperimajal – on. Estonias tulid kokku Maanõukogu (Eesti eelparlament), Asutav Kogu ja esimesed riigikogud.