Jaanika Kressa | Kõrghaljastuse tapatalgud Viljandis Haapsalu eeskujul

Te teate ju seda tunnet, et kui on juhtunud midagi uskumatult halba, aga mõistus tahab selle hetkeks unustada ja hommikul ärgates esimese hetkega tundub, et kõik on hästi, alanud on uus ilus päev ning siis meenub see õudus, ähvardav, ümberpööramatu painaja...

Igal hommikul ma mõtlen neile vahtrapuudele mu akna taga, mis on seal alati olnud. Mõtlen neile südamevärinaga ka igal õhtul. Käin neid vaatamas ega väsi pildistamast. Nad on pakkunud silmailu ja turvatunnet, olnud midagi, mis on olnud toeks nö iga ilmaga. Kevadeti olen imetlenud, kuis nad lehti lähevad, sügist ette kuulutades värvuvad punaseks. Nad on tänaval, aga nii suured, et paistavad üle kõrge värava ka tagaaiast vaadates. Arvan, et nad on istutatud vist 1970. aastatel.

Te teate ju seda tunnet, et kui on juhtunud midagi uskumatult halba, aga mõistus tahab selle hetkeks unustada ja hommikul ärgates esimese hetkega tundub, et kõik on hästi, alanud on uus ilus päev ning siis meenub see õudus, ähvardav, ümberpööramatu painaja...

Igal hommikul ma mõtlen neile vahtrapuudele mu akna taga, mis on seal alati olnud. Mõtlen neile südamevärinaga ka igal õhtul. Käin neid vaatamas ega väsi pildistamast. Nad on pakkunud silmailu ja turvatunnet, olnud midagi, mis on olnud toeks nö iga ilmaga. Kevadeti olen imetlenud, kuis nad lehti lähevad, sügist ette kuulutades värvuvad punaseks. Nad on tänaval, aga nii suured, et paistavad üle kõrge värava ka tagaaiast vaadates. Arvan, et nad on istutatud vist 1970. aastatel.