Teet Kallas: Kaplinski luule on otsekui ere lagendik metsade vahel

Kui olime noored, väga noored, siis hüüdsime teda Jankeliks. Möödunud sajandi 50ndate lõpul ja 60ndate algul hõigati meid mitut puhku kokku, noori ja lootustandvaid. Küll seminaridele, küll niisama segasummas kokkutulekutele. Aga ka avalikele esinemistele. Lugesime ja etlesime, selge see, et eelisseisus olid luuletajad, Paul-Eerik ja Siig ja Vetemaa, mis meil proosameestel oma vaikse pominaga rahva ees teha oligi. Aga vägevaima mulje jättis Jankel, see leebe, ent kindla pilguga Tartu poiss.

Kus ikka põrutas „seltsimees Tursale“, kellega temal ühist teed küll ei ole! Teadagi, keda meie seltsimees Tursaks pidasime, teadagi, et see vihane vabavärss oli otsekohene vastuhakk süsteemile. Mõned arvasid, et kui poiss niimoodi jätkab, siis hästi tal küll ei lähe.