ARMID KOOLIST KOGU ELUKS! Koolikiusamise ohvri viha purskus välja: oleksin võinud klassivenna sealsamas ära tappa

Henri Kõiv, Mariliis Mõttus, Jaan Rõõmus, 27. august 2021

Heledapäisel poisikesel on silme ees must. Ta ei saa aru, mis tema ümber toimub. Ta tajub ainult pimestavat raevu, mis kätesse voogab. Ühel hetkel hakkab pilt taas ette tulema. Ta avastab, et tema käte vahel on klassivenna kael, millest ta kramplikult kinni hoiab, tagudes poissi meeleheitlikult peaga vastu lauda. Aastaid hiljem, juba suure inimesena ütleb ta, et oleks võinud selle klassivenna sealsamas ära tappa. Neil hetkedel oli ta selleks võimeline. Miski purskus temast välja. Miski kontrollimatu, tume, aga samas ka rahustav. Temas vallandus ebaõiglustunne, mis oli ühe pisikese inimese maailma täielikult endasse mähkinud. See ebaõiglus oli täiesti arusaamatu ja väljapääsmatu. Vähemalt siis see tundus nii.

Vedanud on neil, kes pole kunagi kogenud koolikiusamisega kaasnevat ebaõiglust. Või kes mäletavad ainult mõnda üksikut häirivat episoodi, mis juba toona õlakehituse saatel kiiresti unustati. Meie kohtume selle loo tarbeks paarikümne inimesega, kellele kool oli aastatepikkune kannatus. Lapsena uinusid nad sooviga mitte kunagi enam ärgata, täiskasvanuna tõusevad nad tihti keset ööd higisena unest, mis on viinud nad tagasi lapsepõlve luupainajatesse. Mõne jaoks kestis see luupainaja kaksteist aastat, mõne jaoks üheksa, mõni pääses vähemaga. Koolikiusamisest tekkinud psüühilised armid võivad aga vajada paranemiseks aastakümneid.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?