Olümpiavõitja Erika Kirpu pisiperest: „Jõuab ikka. Pariisini on veel kolm aastat.“

Paar nädalat on möödas hetkest, kui meie epeenaiskond lõpetas Eesti kuraditosin aastat pika olümpiavõitude põua. Erika Kirpule (29) hakkab saavutatu vaikselt kohale jõudma. „Kui olümpiavõitu endale ette kujutasin, siis see tundus kättesaamatu. See oli eesmärk, mis asus justkui väga kaugel. Ja nüüd on see kuld mu laua peal. Praegu on seda juba vähem, aga ikkagi käivad vahepeal need mõtted, et kas see on reaalne, kas tõesti ei tule kedagi, kes minu käest selle medali ära võtab?!“

Kohtume Kirpuga päev enne tema äralendu Sitsiiliasse, praegusesse kodukohta. Kuigi kell on 11 hommikul, pühib vehkleja silmast veel viimast und ja võtab tänuga vastu pakutud kohvitassi. Triumfile järgnenud emotsioonide ja sündmuste virvarr on olnud lihtsalt nõnda meeletu, et vaata kust otsast tahad, väljamagamiseks aega ei leidu. Kirpu muigab veidi häbelikult: patt oleks ju kurta.