Miks Venemaa poeetide kuningas end Eestiga igaveseks ühte sidus?

Aigi Viira, 28. august 2021

Toila pritsumaja piduõhtu, muusika ja luuletustega. Kaunis neiu deklameerib Friedebert Tuglase poeesi „Meri“. Seejärel esitab ta vene keeli katkendeid Nikolai Gogoli loomingust. „Luuletaja Igor Severjanin, võlutud neiu talendist, tõttas teda õnnitlema,“ on toonast saatuslikku õhtut luuletajale, tõlkijale ja publitsistile Jüri Šumakovile hiljem kirjeldanud kohalikud elanikud. „Mõne aja pärast hakkasid Toila elanikud vastset paari märkama nii külateil kui ka Toila Oru pargis.“ Nii algas vene poeedi ja kohaliku puusepa tütre Felissa Kruudi armastuslugu.

Õhtuks, mil 31aastane Severjanin sai 17aastase Felissa luulelisusest rabatud, oli ta juba kogenud Eesti-suvitaja. Šumakovi kirjutatud artikli „Igor Severjanin Eestis“ andmeil külastas poeet Toila kuurortküla esimest korda juba 1912. aastal ja jäigi käima. Suviti. Ses mereäärses paigas puhkas ta end välja nii loomevaevadest kui ka kirjanduslikest gastrollidest. Et elu oktoobripöördejärgses Petrogradis kiskus kiiva, otsustas luuletaja oma tõbise ema Toilasse tervist parandama tuua. Mõneks ajaks.

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
%
Proovi Digilehte
1€/kuu
Oled juba lugeja?