Kalle Käsper | Tsensuur meie ümber ja meie sees

Nõukogude ajast läbi käinud inimesena on mul sõnavabadusse eriline suhe, tajun teravalt vähimatki piirangut. Üheksakümnendatel polnud põhjust muretseda, vabadus oli täielik, hiljem on olukord mõnevõrra muutunud. Ma ei saa öelda, et sõnavabadus praegu hoopis puuduks, kuid ta on... kuidas öeldagi... otsekui surutud raamidesse – mõned olulisemad väljaanded on dissidentlikule mõtteviisile suletud.

Kui poleks Õhtulehte, kas ma üldse oleksin saanud vabalt kaasmaalastega oma mõtteid jagada? Kahtlen, sest teised lehed on tardunud jäikadele positsioonidele: nad teavad hästi, mis on (eestlastele) hea ja mis halb, ning hoiavad rahvast eemal kõigest, mis võiks peadesse kahtlusi külvata. On olnud kokkupuuteid, tean.