Tiit Maran: „Veel kaks aastat tagasi Venemaal käies küsiti, kuidas isal läheb. Sealsete loodusringkondade jaoks on ta tänini suurkuju.“

„Veel kaks aastat tagasi Venemaal käies küsiti minult, kuidas isal läheb, sealsed loodusringkonnad teavad teda siiamaani. Nende jaoks on ta tänini suurkuju,“ räägib Tiit Maran oma isast, Rein Maranist, kellel on täna 90. sünnipäev. „Aga ta on ju siin korraldanud ka loodusfilmide festivale, kuhu tulid kinoinimesed üle endise liidu, sh Leningradist ja Kasahstanist. Nii et Nõukogude Liidus oli ta väga tunnustatud tegija. Ent siis tuli uus aeg ja uued ajad toimivad alati teistmoodi.“

Kui arvata, et tänane juubilar on läbi elu olnud vana rahu ise, kes tunde ja päevi kannatanud istuda, kaamera käes, ühe koha peal, et saada kallile filmilindile ükskõik milline putukas, lind või loom, siis selle müüdi lükkab Tiit ümber. „Filmimaailm on mõnes mõttes natuke skisofreeniline. Ühelt poolt pead sa olema mänedžer, sa pead asju organiseerima, vaatama, et kõik toimiks – mis on hoopis vastupidine toimetamine looduses olemisele. Kui sa oled vaatlustelgis, siis sa pead maha rahunema ja laskma meeled vabaks, et objekt pildile saada. See on kummaline vastuolu, kus ühelt poolt pead sa olema väga ratsionaalne ja teisalt peab sul olema paiga tunnetus. Neid kahte poolt kokku panna on päris keeruline ning ma ei tea, kuidas isa on sellega hakkama saanud. Eks temas on nii rahu kui ka impulsiivsust, viimast eriti nooremas eas.“