VERI VOOLAS: Tallinna habemeajajad, aadrilaskjad ja kupumoorid

Tõnis Erilaid, 18. september 2021

Kui habemeajaja Hermannus lõi 1352. aastal oma töökoja turuserval lahti, astus keskaegne Tallinn toeka sammu suurlinna täisteenuste poole. Tolleaegne habemeajaja oli ju pigem kirurg, hambaarst, klistiiritegija, aadrilaskja, sageli apteeker ning mida iganes veel, mis ravimisse puutus. Ka proteese (ehk siis puujalgu) pidi ta tegema. Hermannus ja teinegi varane hambaarst Nicolaus arsthe ei jäänud kauaks üksi. Varsti oli XIV sajandil end habemeajajana kirja pannud 15 selle töö meest. Konkurentideks olid saunamehed, kes kergemat sorti haavu ravitsesid, kuppe panid ja habeajamisega hakkama said. Terariistahaavu ei tohtinud nad ravida ja aadrilaskmise keelas neile raad 1696. aastal.

Habemeajajatel tööd jagus. Balthasar Russow kirjutab oma kroonikas, et polnud pidutsemist, mis lööminguta läbi saanuks: „Seal löödi nii mõnelgi pea lõhki ja raiuti nii mõnigi käsi küljest, nõnda et habemeajajatel päevad ja ööd küllalt tööd jätkus.“ Mõni sai sellega rikkaks ja ehitas endale uhke maja. Teine, nagu Johann Hagen 1662. aastal, kurtis, et ei saa oma töö eest leivarahagi.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?