MÕTLESIN AMMUGI SURMALE: noore kirjaniku armupiinad lõppesid kohutava draamaga

Tõnis Erilaid, 25. september 2021

„Palun oodake minutit viis kuni kümme. Mul on väike toiming – tulen kohe tagasi,“ ütles kirjanik August Kirsimägi taksojuhile, enne kui Pelgulinnas Saue tänava 18. maja uksest sisse tormas. Oli 29. august 1933. Kirsimägi oli hommikuse rongiga pealinna sõitnud, enne taksosse istumist kontrollinud, kas tal Mõnistest hangitud mauser taskus ja kuul rauas. „Kas Ilse on kodus?“ karjus ta prõmmimise peale avama tulnud Bruno Madissonile, kes ohtu aimates püüdis ust kinni lükata, kuid ei suutnud ja sai kähmeldes kuuli rindu. Tema abikaasa Ilse oli veel voodis, kui Kirsimägi tedagi mitu korda tulistas, külmavereliselt revolvri uuesti laadis ja endale kuuli pähe lasi. „Mõtlesin juba ammu surmale,“ oli ta sõpradele tunnistanud, et naised on ta hingerahu viinud. „Ta oli suure armastuse märter,“ arvas Uudisleht.

Võimlemisõpetaja Ilse Madissoni (24) oli Kirsimägi küll mitu korda tulistanud, kuid vaid kaks kuuli tabasid naist reide ja ta suutis hiljem magamistoast välja roomata. Kirjanik oli oma mauserisse uut moona pannes enne seda, kui endale kuuli pähe kihutas, veel Ilsele öelnud: „Ära karda! Ma ei tee sulle enam midagi.“ Naise 28aastane piimaäri raamatupidajast abikaasa oli appi hüüdes juba jooksnud majaperenaise juurde ja siis tänavale abi otsima. Kordnikule karjus ta: „Minge appi! Kirjanik Kirsimägi tappis minu naise!“, hüppas relvakangelast oodanud taksosse ja lasid end kohemaid Greiffenhageni kliinikusse Roosikrantsi tänavas. Kuul oli talle kopsu tunginud ja siis seljast välja jooksnud.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?