Tiiu Randviir: „Ülo oli väga šarmantne nii laval kui elus.“

„Mäletan väga selgesti meie viimast telefonivestlust, kui Ülo mulle sünnipäeva puhul helistas. Ülo oli haiglas ja rääkis, et oli olnud koomas ning kuulnud, kuidas kaks häält temaga räägivad. Üks neist küsinud teiselt, et mis sa arvad, kas ta tõuseb veel kunagi jalule ja hakkab rääkima, mille peale teine vastanud, et ei hakka. Millise nägemuse peale Ülo ütles, et tõusis istukile ning hakkas pärast seda paranema,“ meenutab endine priimabaleriin ja balletipedagoog Tiiu Randviir oma viimast telefonivestlust lavapartneri Ülo Vilimaaga.

„Eks me viimasel ajal rääksimegi vaid telefonis ning seda ennekõike sünnipäevade puhul, mis olid meil väga lähestikku. Ülo helistas siis ikka minule ja mina temale, kuigi viimasel korral oli ta enda sõnul juba väga raskelt haige. See kõne jäigi meie viimaseks ning nüüd siis selline väga kurb uudis. Mul on nii kahju,“ ohkab Randviir. „Aga ega meist keegi pole siin ilmas igavene ja Ülo jättis Eesti balletimaastikule väga särava jälje. Ta oli nii originaalne ja omapärane, et teda ei vahetanud mitte kellegagi ära. Ei laval ega elus. Ta oli väga huvitav ja tore inimene, väga andekas tantsija, andekas koreograaf.“