Rolf Roosalu: „Kui ma Ülo Vilimaad esimest korda nägin, tundus mulle, et ta on välismaalane. Mulle tundus, et olen teise maailma sattunud.“

„Istu maha! Istu maha!“ kõlas lavastaja Ülo Vilimaa hüüe päeval, kui 11aastane Rolf Roosalu, muusikali „Oliver“ peaosaline, esimesse proovi jõudis. Äsja oli ta kogemata maha pillanud paksud teksti- ja noodiraamatud. Mürtsuga. „Ülo hakkas üle saali karjuma: „Istu peale!“ ja siis kogu koor ühines: „Istu peale!“ Mina ei teadnud sellest, miks nad niimoodi karjuvad, mitte midagi. Suurest hirmust istusin oma nootidele otsa, pärast seletati mulle, et kui kukuvad noodid või tekstiraamat maha, tuleb neile kohe peale istuda, sest muidu tabab lavastust ebaõnn.“

Prooviesinemist, milles „Oliveri“ tarvis lapsnäitlejaid välja valiti, mäletab Rolf tänini vesiselgelt. Eriti on tal meeles lavastaja. „Kui ma Ülo Vilimaad esimest korda nägin, tundus mulle, et ta on välismaalane,“ lausub Rolf. „Ta ei mõjunud kui eestlane, vaid oli justkui level kõrgemal – mulle tundus, et olen teise maailma sattunud. Tegelikult olingi ju teise maailma sattunud.“