Juhtkiri | Tunne kandideerija minevikku

Mida teha, kui avastate valimistel kandideerijate nimekirjast ridamisi kurjategijaid või õigushälvikuid? Kõige loogilisem reaktsioon oleks mõistagi, et nende poolt ei tõuse käsi häält andma. Sest kuidas hakkaks teiste elu puudutavaid otsuseid langetama inimene, kes ise reegleid millekski pole pidanud, rääkimata ohust, et volikogus võib tekkida sellistel kiusatus hakata otsuseid oma kasuks sättima. Muidugi ei saa välistada isiklikku meeleparandust, kuid see ei võta valijalt õigust teada kandidaatide minevikku.  

Probleem on aga asjaolus, kui ei erakond ega kandideerija ise kibele oma plekkidega minevikku reklaamima. Enamgi veel, erakond ei pruugi teadagi, et tema kandidaadil võib varasemast olla sekeldusi õigussüsteemiga. Sel juhul aitab valijate silmi avada näiteks Õhtulehe lugudesari, mis tutvustab neid inimesi laiemale üldsusele. Sellise asjade käiguga võiks ju rahulgi olla, kui poleks küsimust, kas just ajakirjandus peab olema terasid sõkaldest eraldav filter?

Mida teha, kui avastate valimistel kandideerijate nimekirjast ridamisi kurjategijaid või õigushälvikuid? Kõige loogilisem reaktsioon oleks mõistagi, et nende poolt ei tõuse käsi häält andma. Sest kuidas hakkaks teiste elu puudutavaid otsuseid langetama inimene, kes ise reegleid millekski pole pidanud, rääkimata ohust, et volikogus võib tekkida sellistel kiusatus hakata otsuseid oma kasuks sättima. Muidugi ei saa välistada isiklikku meeleparandust, kuid see ei võta valijalt õigust teada kandidaatide minevikku.  

Probleem on aga asjaolus, kui ei erakond ega kandideerija ise kibele oma plekkidega minevikku reklaamima. Enamgi veel, erakond ei pruugi teadagi, et tema kandidaadil võib varasemast olla sekeldusi õigussüsteemiga. Sel juhul aitab valijate silmi avada näiteks Õhtulehe lugudesari, mis tutvustab neid inimesi laiemale üldsusele. Sellise asjade käiguga võiks ju rahulgi olla, kui poleks küsimust, kas just ajakirjandus peab olema terasid sõkaldest eraldav filter?