Eesti kultuuripärand on hukule määratud? 20 aastat vana-tori hobuseid aretanud sakslanna: „Mul ei ole enam positiivset perspektiivi pakkuda.“

Keit Paju, 16. oktoober 2021

„Ma olen suutnud 20 aastat vanatüübilisi-tori hobuseid säilitada. Nüüd minu elutöö on riigi puuduva reaktsiooni tõttu hävinenud,“ räägib hobusekasvataja Ute Wohlrab. Koroonaviirus viis aga südikalt saksa naiselt tervise, mistõttu pidi ta hobupidamisega lõpparve tegema. Tema hobukari moodustab selle tõu genotüübist aga märkimisväärse osa. Vana-tori hobuse, mis üks kahest tori aretussuunadest, jätkumine on olnud seni põhiliselt entusiastlike hobusearetajate enda töö – riik Wohlrabi sõnul oma kultuuripärandi jätkumisest huvitatud pole.

Sakslanna Ute Wohlrab armus ja kolis Eestisse pea 30 aastat tagasi. Samamoodi armus ta vanatüübiliste tori hobustesse – sellistesse raske-soojaverelistesse ja massiivsetesse loomadesse, keda vanad eestlased pühapäeval kirikusse sõites kaariku ette rakendati ning kellega kevadel ja sügisel põllutööd tehtud said. Vana-tori aretussuund on üks tori hobusetõu alampopulatsioonidest, kellele kehtivad rangemad aretusreeglid – nende eellaste hulka võivad ainult kuuluda vanatüübilised hannoveri täkud, keda hakati sugupuudesse lisama 70ndatel.

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?