Indrek Saar | Põhjamaisest valitsemiskultuurist, Kaja Kallasest ja ühest kirjutamata jäänud kirjast

Kujutlegem, et homme ilmuks mõnes üleriigilises ajalehes Soome peaminister Sanna Marini pöördumine peaminister Kaja Kallase poole, kus Marin heidab Kallasele ette Eesti kõrgeid nakatumisnäitajaid ja kasinaid vaktsineerimisnumbreid. Kaheldamatult selline avalik kiri ärritaks ja solvaks paljusid. Kuskohast küll võtab teise riigi valitsusjuht õiguse Eestile epistlit lugeda, meie valitsust noomida ja juhtnööre jagada? Ei ole Soome peaministri asi õpetada, kuidas Eesti riiki juhtima peab. Need oleksid taolises olukorras üsna ootuspärased reaktsioonid.

Aga just sarnase tükiga sai 11. juunil hakkama Kaja Kallas, kui ta ilmutas ajalehes Helsingin Sanomat kirja Sanna Marinile ja juhtis teravas toonis tähelepanu sellele, et Soome riik seab piiranguid Soomes töötavatele eestlastele. Eesti polnud küll erand. Eestist palju otsustavamalt epideemiaga võidelnud Soome piiras töörännet ka teiste riikide kodanikele. Ikka selleks, et oma kodanikke kaitsta ja viirusest jagu saada. Ja tunnistagem, et Soome koroonanäitajad on olnud väga pikalt naaberriikidest heas mõttes ees. Kallase pöördumine ei hiilanud diplomaatilisusega, pigem ninakusega. „Veoautosid ei saa laadida lennukisse,“ osutas Kallas pisut varem kehtima hakanud Soome reeglile, mis lubas töörännet siis, kui riiki saabutakse lennukiga. Tähelepanuväärselt jõudis see kiri avalikkuse ette vaid paar päeva enne seda, kui Soomes toimusid kohalikud valimised.