Siiri Laidla | Antud ja võetud

Sel sügisel on meie meeled üksjagu segadusse aetud. Usk, lootus ja armastus taas proovile pandud. Uus president. Kohalikud valimised ja koroona. Keda või mida valida? Kelle lubadusi uskuda? Kas valida kaitsepookimine ning loota selle kaitsevõimu? Kas valida oma kodukohta juhtima rohelised, punased, kirjud või hoopis läbipaistvad? Ning loota nende tervele mõistusele?

Kirjud on ka oktoobrikuised puulehed. Hingematvalt kaunis on see hääbumise ilu. Saab kuivas lehesäbrus sahistada, lehepõhk ju põlvini! Saab kümmelda kasekullas, korjata vahtrelehekimbu ning selle üürikest värvipillerkaari nautida. Mõne eriti kunstipäraselt värvunud lehekese ka raamatu vahele kuivama panna, mälestusena sellest sügisest. Sest see sügis ei kordu enam eal. Tulevad uued sügised, kuni kestab looduse ringkäik meie laiuskraadil. Uued lapsed saavad okkalist kastanimuna uudistada, lehesajus kilgata ja oma käega nopitud seene või kuremarja üle rõõmustada. Kuigi – mõlemad võivad ka mõrud ja hapud olla. Elamus seegi.