Lindpriid: salaküttide ja kõrveperede romantika Virumaa laantes
„Revolutsiooni säde immitses põlismetsades,“ pealkirjastas Tallinna Post oma kirjatüki noist vanadest aegadest, mil mõisnike või kroonu eest pakku läinud inimesed elasid läbipääsmatutes laantes küttides või kõrveperedes, mille juurde viisid vaid loomarajad. Kõrvepered harisid oma vähest põldu harkadraga, küladesse läksid kraami hankima harva, kui üldse. Talviti oli seal elu rohkem. Siis läksid üle soode ja laugaste piiritusevoorid Peterburi. Enamasti oli metsarahva peatoiduseks põdraliha. Mõis püüdis küll salakütte tabada, aga ega kaugele laande usaldatud minna ja valitsusvõimud nende vastu erilist huvi ei tundnud. Põgenikud unistasid valitsusest, kes kõigile maad ja õigust jagaks, aga võimu vastu siiski relvile ei tõusnud.
„Virumaa idapoolne ots, Tudu-Oonurme ümbrus Peipsi põhjapoolse osani ja Viru-Roelani oli kohaks, kuhu suure ilma kära ei ulatanud. Siit soodest ja metsadest oli suviti veel mõnikümmend aastat tagasi hobusega välja pääsemine täiesti võimatu. Üksikuid kõrveperesid, kes siin asusid, võis sõrmedel üles lugeda,“ kirjutas Virumaa Teataja 1935. aastal inimestest, kellest teati vaid juttude põhjal ja keda harva oli keegi silmast silma näinud.
„Revolutsiooni säde immitses põlismetsades,“ pealkirjastas Tallinna Post oma kirjatüki noist vanadest aegadest, mil mõisnike või kroonu eest pakku läinud inimesed elasid läbipääsmatutes laantes küttides või kõrveperedes, mille juurde viisid vaid loomarajad. Kõrvepered harisid oma vähest põldu harkadraga, küladesse läksid kraami hankima harva, kui üldse. Talviti oli seal elu rohkem. Siis läksid üle soode ja laugaste piiritusevoorid Peterburi. Enamasti oli metsarahva peatoiduseks põdraliha. Mõis püüdis küll salakütte tabada, aga ega kaugele laande usaldatud minna ja valitsusvõimud nende vastu erilist huvi ei tundnud. Põgenikud unistasid valitsusest, kes kõigile maad ja õigust jagaks, aga võimu vastu siiski relvile ei tõusnud.
„Virumaa idapoolne ots, Tudu-Oonurme ümbrus Peipsi põhjapoolse osani ja Viru-Roelani oli kohaks, kuhu suure ilma kära ei ulatanud. Siit soodest ja metsadest oli suviti veel mõnikümmend aastat tagasi hobusega välja pääsemine täiesti võimatu. Üksikuid kõrveperesid, kes siin asusid, võis sõrmedel üles lugeda,“ kirjutas Virumaa Teataja 1935. aastal inimestest, kellest teati vaid juttude põhjal ja keda harva oli keegi silmast silma näinud.