Antibiootikumid võitsid Ott Kangilaski elule mitukümmend aastat juurde

Ott Kangilaski oli tumedate, silmile langevate juuksesalkudega pikk ja kõhn, veidi vimmas mees. 1930ndate lõpus läbi põetud tuberkuloos oli tema tervisele ränga jälje jätnud. Oma kunstihoone ateljees töötas kunstnik peamiselt pikaliasendis. „Ta ei saanud lamades küll viimistletud joonistust teha, aga tegi visandeid,“ meenutab sõber, kunstiteadlane Jüri Hain. „Nii kui Otil tuli uus mõte – ja neid tuli tal kogu aeg – viskas ta eelmise lehe põrandale ja alustas uut. Kui ta oli paar tundi lamanud, oli põrand visandeid täis.“

Ott Kangilaski haridus oli küllaltki ebatavaline – 1931. aastal, kahekümnesena, alustas ta õpinguid Tartu ülikoolis ja paar aastat hiljem kunstikõrgkoolis Pallas. Ülikoolis õppis ta filosoofiateaduskonnas kunsti- ning kirjandusajalugu ja rahvaluulet, Pallases graafikat. Ja esialgu ei olnudki andekal noormehel selget arusaama, kumma tee ta valib.