REPORTAAŽ KOHVIKUTÖÖST | „LOODAN, ET KEEGI TEIE LAPSEGA KUNAGI NII EI RÄÄGI!“ Mille eest saavad teenindajad ettenähtud korraldusi täites sugeda?

Mida peavad teenindajad taluma, kui nad küsivad koroonatõendit ja dokumenti või paluvad kliendil maski ette panna? Õhtulehe reporter Laura Saks proovis omal nahal järele Tartu Kaubamaja Gustavi kohvikus, mis tunne on töötada teenindajana ja täita ettenähtud korraldusi. Kliente on seinast seina – mõned tulevad juba tõend ja dokument näpus, teised ohivad selle näitamisel. Mõned püüavad aga pettusega kohvikusse tungida. Puudust pole ka tülinorijatest.

Astun köögiuksest välja ja kuulen, keegi karjub üle kohviku. Vaatan ringi ja näen, et klient lauas tõstab häält teenindaja peale. Viimane jääb ise väga rahulikuks ja küsib: „Miks te karjute? Mina ju ei teadnud.“ Tuleb välja, et kolleeg Kadri palus mitu korda kliendil maski ette panna, kuid külastaja ei lausunud sõnakestki vastu. Viskas vaid paberid lauale, ent neid vaatama minnes palus Kadri veelkord maski kanda. Sestap ka klient ärritus, kuna selgus, et tal on tõend maski kandmise vastu. Lisaks tõendile on vaja näidata ka dokumenti, mille peale klient jällegi närvi läheb ja ütleb: „Eestlased on kõige hullemad inimesed!“ Ka kõrvallaud ei jäta negatiivse tooniga mainimata, et tõesti, kõike tuleb siin näidata. Kui tõendid ja ID-kaart saavad kontrollitud, palub Kadri proual letist tellida, kuna ebameeldiva kogemuse tõttu ta temaga tegeleda ei soovi.