Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Pariisi öölokaalid eestlannale mõjusid

Pealinna- ja provintsilehed kirjutasid 1931. aastal palju, kuidas keegi silmapaistev naine-seltskonnategelane pärast Pariisist tagasijõudmist andis intervjuu suurlinna mõjust Eesti naisele. Seltskonnatäht jäi küll anonüümseks pariislasi hukka mõistes. Ta olla varem kuulnud, aga ei uskunud, et jutud sealsest kõlblisest langusest tõele vastavad. Ometi osutunud kõik tõeks.

„Hilisõhtul, kui Pariisi valgusreklaamid jooksid säravana majade fassaadidel, silmasin lihtsamat lokaali. Mõtlesin: siin on võimalus visata pilku rahva südamesse, vaadelda, kuidas rahvas lõbutseb. Astusin lokaali üksi. Ettevaatamatu, kas pole? Nägin kohe alasti naiste kehi, mis silmade ees virvendasid. Baaridaamid leti taga ka ihualasti. Lokaali laudade taga istusid naised joobnud meeste süles – pilt, mis mind põhjalikult kurvastas… Ühes teises lokaalis nägin üpris noori tütarlapsi anduvat sensuaalsetele naudingutele võimaluse piirides. Tõesti kahju oli vaadata neid noori elujõulisi naisi raiskamas oma ihu kergeile seiklustele, kuna samal ajal Prantsusmaa sammub rahvastiku vähenemise sildi all.“