Ene Pajula | Oma kooli juubel ehk Kust leida tuge, küsib mammi?

Mammi on üldiselt optimistliku loomuga, aga praegu kipub pessimism vägisi kallale. Kõik ju teavad, mis vahe on optimistil ja pessimistil? Pessimist ütleb, et kõik on halvasti, nii halvasti, et enam halvemaks minna ei saa. Optimist seevastu arvab: miks ei  saa? Saab küll! Ja palju! Mida siis teha ja kuidas olla? Kuuldavasti ei pesnud optimistid sõja ajal isegi hambaid, sest milleks see, kui olukord on nii lootusetu ja valgust kuskilt ei paista.

Kaua aega on arutletud selle üle, et kõik eestlased saab ühte paati siis, kui meil on ühine vaenlane. Kahel korral on see toiminud – eestlased on pannud seljad kokku ja võidelnud välja oma vabariigi. Ka nüüd on meil ühine vaenlane – viirus – aga selgade kokkupanekust pole juttugi. Kas oleks mammi näinud halvemaski unenäos, et tema kaasmaalased kutsuvad relvi haarama ja haiglaid ründama? Kas tõesti on meie hulgas inimesi, kel pole mitte kunagi arstiabi vaja läinud? Isegi sünnitusabi mitte? Tema enese ilmale aitamisel? Ja mis veel eriti jabur – need üleskutsed hakata kassapidajaid terroriseerima. Mammi häbeneb oma kaasmaalasi täiega.