Juhtkiri | Idapiir ootab okastraati

Poola piiri surve alla sattumine Valgevenest läände ihkavate migrantidega paneb mõistagi huvi tundma, milline on seis meie enda idapiiriga. Nii meil, aga ka Lätil, Leedul ja Ukrainal tuleb valmis olla igasugusteks üllatusteks, kui Poola piiril toimuv ei leia aset kui mitte Venemaa otsesel toetusel, siis vähemalt tema teadmisel. Eesti puhul annab tähelepanuks põhjust Pihkva lennujaama muutumine rahvusvaheliseks. Muidugi võib olla võimalik, et Venemaa ääremaa 200 tuhande elanikuga Pihkvast hakkavad sealseile 400 eurose keskmise palgaga asukaile toimuma soojamaa puhkusereisid, kuid välistada ei saa ka taolisi lende migrantidega, mis praegu toimuvad Minski kaudu.

2014.aastal käivitunud idapiiri rajamisel käivad praegu 136 km pikkusest maismaapiirist 63 kilomeetril erinevad tööd. Reaalselt on seitsme aastaga valmis vaid 23,5 km, kuigi poliitikud on küll kopteritel, küll jalgratastel käinud venivat ehitust kaemas. Tänasel hetkel vajame kõrgtehnoloogilise piiri asemel pigem tugevat füüsilist tõket, mis ootamatult pealevalguva põgenikemassi kinni peaks. Andurite ja telepildiga piirist on vähe kasu, kui selleks ajaks, mil patrull kohale jõuab, võivad tuhanded migrandid juba olla Eesti metsadesse laiali valgunud. Liiga mugavaks rajatav taristu võib olla kasuks hoopis piiriületajaile, kes saavad heade juurdepääsuteede kaudu kiirelt sisemaale liikuda.