Taavi Linnamäe | Mõeldes EL-i idapiirile ehk Kuidas teha munapiiksu?

Pea kõigil viimastel päevadel on kerinud lehtedes pealkirjad, et rindejoone taga kogunevad pahalased ja on oodata tormijooksu. Just, needsamad kaadrid Valgevene-Poola piirilt – varem ka Leedu piirilt ja küllap tulevikus mõlemalt ja mitte ainult – , on õõvastavad ja võikad. Pole kahtlustki. Relvis mehed mõlemal pool, seal vahel okastraat, traadirullidesse surutud meeleheitel inimesed, agressiivsus, viha, pettumus. Kivid, pisargaas, veekahurid. Sähviv stroboskoop, teist poolt pimestavad laserid, veel õnneks üksikud püssipaugud. Nagu halb unenägu meist kõigest mõnetunnise autosõidu kaugusel.

Ometi ei tundu tõenäoline, et teisel pool EL idapiiri valmistutakse suureks pealetungiks. Seda ei juhtu. Pigem tuleb meil kõigil valmis olla pikaks ja erineva intensiivsusega siin, seal ja kolmandas kohas eskaleeruvaks, ent siis jälle tuure pisut alla kerivaks konfliktiks. Mitutuhat inimest aeti õhtul piiripunkti, selleks et neid lasta veekahuritega loputada ja siis jälle metsa tagasi ajada. Seda saatmas tähelepanutööstuse ja ajakirjanduse lakkamatu otsepilt.