Siiri Laidla | Aastaringid meis ja meie ümber

Kas pole vahel huvitav mõelda, kui sarnased on inimesed ja puud? Sarnasus peitub juba meie välimuses: kes kadakana jässakas ja okkaline, kes sire ja hele nagu noor arukask; kes võsapajuna kõikjal visalt juurduv ja paindlik. Mõni meist on rohkelt vilju kandev lahke õunapuu, teine aga uhkes üksinduses kõrgusse püüdlev mastimänd. Leidub neid, kes tunnevad end mugavalt tihnikuna koos kasvades ja neid, kellele sobib vaid avarus. Leidub kiduraid ja jämedaid, krobeda- ja silekoorelisi, ilu- ja tarbepuid. Looduses on neil kõigil oma otstarve ja koht. Ei saa öelda, et sekvoia oleks pihlapuust vajalikum või ilusam. Haruldasem – seda küll.

Ent loodus ei aseta oma loomingut paremusjärjestusse. Seda teeb vaid inimene. Keegi hindab üle kõige ilu ja saab naudingu õitelumes kirsipuust, vaimustub mesilõhnalisest pärnast, teine väidab, et ilu ei sünni patta panna. Kui puu jääb näiteks ehitusele ette, tuleb see maha raiuda. Ja tulus puiduäri ei näita niipeagi vaibumise märke.