Menstruatsiooni mõistatus: miks ja milleks?
Kõlab tüütult, aga menstrueerivatel naistel on elu jooksul keskmiselt 400 menstruatsiooni. Menstruatsioon ehk menses on viljastamata munaraku ja emaka sisemise limaskesta tsükliline irdumine veritsusena, mida tuntakse ka „päevadena“. Kuigi see on lahutamatu osa keha toimimisest, võib see omajagu tülikas nähtus tekitada ka küsimuse: miks organism midagi niivõrd kulukat, kui koe lagundamine ja uuesti ülesehitamine üldse teeb ja veel nii sageli? Peale inimese kogevad teadaolevalt midagi sarnast vaid vähesed liigid: mõned primaadid, nahkhiired ning väike kummaline tegelane torukoonu (Elephantulus myurus), seega pole tegu laialt levinud fenomeniga.
Vastust tuleb otsida sellest, mis toimub kehaga raseduse ajal. Üheksa kuu jooksul pakub emaüsa lootele kaitsvat keskkonda ja toitaineid ning sel ajal ajal tekib ka inimkeha ainuke ajutine organ – platsenta. Selle ülesanne on varustada arenevat loodet hapniku ning toitainetega ja samas puhastada loote verd ainevahetuse jääkproduktidest. Enamikul imetajatest on platsenta ema kudedega pigem pealiskaudselt seotud ning tolle organism saab seetõttu paremini kontrollida seda, kui palju toitaineid enda arvelt looteni lasta. Kuna raseduse ajal on loode omamoodi väikese parasiidi rollis, kes proovib võimalikult palju ressursse endale saada, on selline regulatsioonivõimalus väga oluline ema heaolu säilitamiseks. Seevastu inimesel ning teistel menstrueerivatel liikidel on platsenta väga invasiivne ning tungib emaka limaskesta veresoontesse, et toitainete mõttes esireas istuda ja vajadusel hormoonide ning teiste ainete abil ema veresuhkrut ja vererõhku kontrollida. Kõik ikka selleks, et tagada loote varustatus toitainetega. Selline konflikt võib viia ka raseduskomplikatsioonide, näiteks rasedusdiabeedi või pre-eklampsia tekkeni. Samuti tekitab otse veresoontega ühendatud või liiga sügavale tunginud platsenta irdumine suure verejooksu riski. Seega on rasedus organismile suur koormus. See võib teatud juhtudel isegi eluohtlik olla ning aja jooksul on välja arenenud mehhanismid, et organismi kaitsta.