UNUNUD SÕJAHIRM VIRGUB TAAS: nüüdsed täiskasvanud õmblesid lastena marlimaske, harjutasid laskmist ja suusatasid, gaasimask peas

„Ei olnud küsimustki, kas sõda tuleb, oli küsimus, millal tuleb,” meenutab Triinu, kuidas nad klassiõdedega taldrikut keerutades iga kord küsisid, mitme aasta pärast sõda algab. See oli 70ndatel ja 80ndatel sama aktuaalne kui praegu. Nüüd, kui Ukrainas käib sõda, on tekkinud sõjahirm ka paljudel eestlastel. Millised on aga nende mälestused lapsepõlvest, kui valitses samuti hirm sõja ees?

Triinu mäletab, et uuris ema käest murelikult, kus on nende kodu lähedal varjend, kuhu pommitamise ajaks peitu pugeda. „Metsas käies arutasin omaette ja kurtsin täiskasvanutele, et Eestis on liiga kidurad metsad, siin ei saa korralikult partisan olla ja vaenlase eest varjuda,” sõnab ta. Kuna Triinu vanemad olid arstid, teadis ta alati, et nad mobiliseeritakse sõja esimesel päeval ja saadetakse rindele.