Tõnis Erilaiu lehesaba | Kuidas Eestit tabas šokk: kümme hukkunut ühes põlengus

Kaitseväe õppeasutus hoidis oma arvata viit tonni heinu küünis Pärnu maantee servas Nõmme pool. Küün oli katuseni täis ja talvekülmaga otsisid sealt varju kümned Tallinna kodutud. Naised ja mehed läbisegi. Heintesse kraabitud urgudes oli hea magada ka kõige karmima ilmaga. Alalised ööbijad teadsid igaüks oma urgu. Mõni oli selle koguni lauajuppidega vooderdanud.

Kolmapäeval, 23. märtsil 1932 hakkas õhtu eel küüni rahvast kogunema küll üksiti, küll kambas. Mõni puges kohe magama, teised lasksid viinapudelil ringi käia või vallatlesid naistega. Enne, kui tol päeval küünivanemaks olnud Vabadusristi kavaler Felix Reimann, allakäinud mees, hõikas: „On saabunud öö – kõigil olgu rahu!“ ja lärm vaibus, jõudis veel üks suurem salkkond kohale. Keegi naine tõmbas tuld ja pani küünla põlema ning kui talle märkus tehti, vastas viinast pehme keelega: „Kus mul õpetajad! Ma neli aastat küünis elanud ja nüüd äkki ei oska siin tulega ümber käia!“