Toomas Alatalu | Suurest vs. väiksest mõtlemisest

Toomas Alatalu, 31. märts 2022

Seoses Kiievi ja Moskva delegatsioonide uute kõnelustega Istanbulis mainiks esmalt Venemaa välisministeeriumist reedel (25. märtsil) kõlanud sõnumit, et Ukraina on lootuse „oma territoorium säilitada“ lõplikult maha mänginud. See kõlas sünkroonis NATO, Euroopa Liidu ja G7 tippkohtumiste avaldustega, mis taunisid Venemaa agressiooni, aga vältisid lubadust ohvrile appi minna. Seda täiendasid vaid 12 riigi kinnitused anda Ukrainale sõdimiseks relvi. USA on viimastel nädalatel jätkanud lisaüksuste toomist Euroopasse ja USA president Joe Biden on nimetanud Vladimir Putinit lihunikuks, kes ei peaks võimule jääma. Paraku pole see kõik muutnud Kremli plaani haarata Ukrainast veel piirkondi enda kätte, muutmaks viimast sõjaliselt abituks ja poliitiliselt neutraalseks riigiks. Prantsuse president Emmanuel Macron aga ruttas Kremli ees vabandama Valge Maja peremehe sõnakasutuse pärast.

Tegelikult on president Putini suhtlemine USA presidentidega – aga neid on tema ametiaja jooksul olnud tervelt viis: Bill Clinton, George Bush, Barack Obama, Donald Trump, Joe Biden – omaette ooper. Selge see, et iga superriigi liider on isiksus ja vastas-liidrite omavaheline läbisaamine otsustab paljutki. Neist suhetest vast kõige vähem räägitav fakt on Kremli keeldumine asepresident Bideni vastuvõtmisest Suures Isamaasõjas saavutatud võidu 65. aastapäeva pidustustel 9. mail 2010. Asi, mis väärib lahti kirjutamist mõistmaks, kuidas ja mis ajendil sündis Putinil plaan NSV Liidu omaaegse ruumi tagasivallutamiseks-allutamiseks (pärast tõdemust XX sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist).

Edasi lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?