Siiri Laidla | Mis aitaks valu vastu?
Ma ei usu inimesi, kes väidavad, et ei karda midagi. Tõenäoliselt on nad õppinud oma hirme varjama, nii teiste kui ka iseenda eest. Enamasti on hirmud alguse saanud lapsepõlvest. Kes pelgab pimedust, kes kitsast ruumi, kes kolli, ämblikke või klouni. Mõni hirm on põhjendatud, teine mitte.
Kes aga ütleb, mis on nn ratsionaalne ja põhjendatud, mis aga kujuteldav hirm? Koeralt pureda saanud lapse puhul tundub igati loogiline, et põnn hakkab kutsasid kartma. Kuid see ei pruugi nii olla. Juhtub, et laps hakkab hoopis nende vastu huvi tundma ja temast saab tulevikus oskuslik dresseerija. Mõni teine aga kardab koeri, sest haukumine on teda mingis olukorras ehmatanud või on ta raamatus purejast peni pilti näinud. Hirmudest ülesaamine on omaette teadus. Näiteks mina kardan madusid, ehkki pole ühegi roomajaga kokku puutunud. Lugesin lapsena entsüklopeediast gürsade, eefade ja kobrade kohta. Õudsed elukad. Lisaks multifilm „Rikki-Tikki-Tavi“, kus vapper mangust võitles kobradega, kes roomasid tuppa last surmama. Jube!