Taavi Libe | Kui sõjapõgenik on l***, siis kas üksikema on ka?

Paar nädalat tagasi võttis minuga ühendust kolme lapse ema Tartust, kes soovis, et aitaksin oma telesaatega üles leida tema noorima lapse, aasta ja kolme kuu vanuse pojakese vanavanemad. Naise suhe lapse isaga oli katkenud pärast rasedaks jäämist, sest mees oli veendunud, et tegemist pole tema lapsega. Pärast poisi sündi tehtud analüüsid kinnitasid mehe isadust, kuid tolleks ajaks oma eluga edasi liikunud mees oli blokeerinud naise ligipääsu enda ja oma vanemate sotsiaalmeediakontole ning vajus iga kuuga aina sügavamale elatisvõlasohu.

Naine oli veendunud, et tema lapse vanavanematel pole pisikese tegelase olemasolust aimugi ning väheste juhtlõngade järgi ise kontakte otsides oli ta sattunud ummikusse. Minu uurimistöö oli edukam ning nii õnnestus mul välja selgitada, et vanavanemad elavad umbes 100 kilomeetri kaugusel. Seejärel seisis meil ees põhjalik arutelu, et mida teha edasi? Kas saata vanavanematele kiri? Kas lähen ise neile asja selgitama? Või läheb seda üksi tegema lapse ema?