HÜVASTI, MARJU KUUT! „Sinuta kevad on tühi, kõik kas möödas või eel. Unetust piinab vaikus, koidik on kaugel ees...“

„Sinuta kevad on tühi, kõik kas möödas või eel. Unetust piinab vaikus, koidik on kaugel ees. Hellalt ükskõikne süda kiretult tunde ta lööb. Istun ja elan ja olen orvuna võlutud öös,“ kõlas salm helilooja Arne Oidi ja tekstimeister Heldur Karmo laulus „Kaks kuukiirt mu toas“. Marju Kuudi häälega. Seda hingekriipivat häält kuuleb nüüdsest üksnes helikandjailt, sest Marjut enam ei ole. Ta on läinud. Tükkis oma sära ja isepäisusega. Ent tema hääl jääb.

Just isepäisust mõistis see särav muusik igal sammul demonstreerida. Nii võis Kuut muretu muige saatel selgitada uudishimulikele, miks ta seltskonnas saatjata liigub, et tal pole meeste leidmiseks mahti, sest magab päeval ja tegutseb öösel – ega nii olevat hõlpus kaaslast leida, ent lisas ka kärmelt, et tal polevat meest vajagi. Kui aga arupärimine ei lõppenud, nähvas naerdes: „Jumal, hea, et te ei küsi, kas mul naist ei ole! Jah, minult on küsitud, kas mul naist ei ole.“