Jaanus Riimets | 1. mai – töörahvapühal ausast tööst

Paljud meist mäletavad veel aega, kui kõikide ajakirjandusväljaannete esiküljel oli trükitud loosung: “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“ Proletariaat ehk töölisklass oli eelmise sajandi mõlema totalitaarse režiimi vähemalt avalik toetuspunkt, kuigi nii Saksamaal kui ammugi NLiidus elas enamus töölisi allpool igasugust arvestust, eriti võrreldes arenenud nn. kapitalistlike riikide ametikaaslastega.

See oli ja on veelkordne tõend, et orjanduslik kord on ka rahvusliku või internatsionaalse sotsialismi sildi all äärmiselt ebaefektiivne. Nii natsidel kui kommunistidel õnnestus küll likvideerida tööpuudus, kuid elatustaset see ei tõstnud, pigem langetas. Kui Saksamaal juutidelt ja NLiidus kõikidelt „ekspluateerijatelt“ röövitud vara otsa sai, siis ei olnud enam suurt kusagilt midagi võtta ja tööviljakus oli nii väike, et tootmises suurt lisaväärtust luua polnud võimalik. Lisaks nõudis suuri vahendeid süsteemi kui niisuguse kaitsmine ja ühiskond vaesus. Tänu rikkalikele maavaradele õnnestus bolševikel 70 aastat vastu pidada, aga see oli ka viimane piir.