Meenutades Toomas Suumani: „Toomase õnnistus ja needus oli see, et ta ei suutnud elus midagi kiretult teha.”

„Toomase õnnistus ja needus oli see, et ta ei suutnud elus midagi kiretult teha,“ meenutab Rakvere teatri dramaturg ja lavastaja Urmas Lennuk. „Kirjandustoas koosveedetud aastatest meenub meeletu emotsionaalsus. Tohutud vaidlused ja arutelud saatsid iga viimast kui pressiteadet või artiklit. Tuba oli maast laeni sinist suitsu ja kirglikke arutlusi täis. Kõik asjad olid kõige tähtsamad. Vaidlused kestsid teinekord poole ööni. Suurt asja pidi ajama suure kära saatel ja üle kõige kaikus alati Toomase kirglik hääl.“

Toomas Suumanil kirge jagus. Mitte üksnes häälde. „Samamoodi pidi ta laval mängima – kasvõi episoodilist rolli – aga kogu raha eest!“ on Lennukil meeles. „Tema kohta ei kehti kindlasti ütlus, et kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool. Poole rehkenduse pärast polnud Toomase kultuuris mõtet kodust välja tullagi. Tagantjärele tundub, et ta lihtsalt ei osanud poole jõuga asju teha ja selles suhtes oli tal õigus. Kui midagi juba teha, siis kogu hingest. Isegi, kui teinekord hästi välja ei taha tulla.“