Kaugelenägemise esimene rõõm Eestis: varsti saab igaüks kino koju kätte!

Tallinna Tehnikumi nõrgavoolu laboratooriumi assistent Voldemar Jaakson oli agar mees. Tema juhendamisel ehitati tehnikumi oma raadiosaatja ja 1930. aastal sai valmis ka Eesti esimene kaugnägemisvastuvõtja. Pilt oli tilluke, vast tikutoosistki väiksem ja kui Esmaspäev 23. mail 1932 senisest kaugelenägemise saavutusist kõneles, siis polnud lehemeeste andmeil ükski eraisik või teadusemees peale insener Jakob Kaasiku veel endale teist sarnast aparaati ehitanud. Tallinna meestele järgnes kohe Tartus Richard Porosna ja paljud arvasid siis, et varsti on „pildiraadio“ igas talumajas.

Esmaspäev käis 1931. aasta paiku kaugelenägemisega tegelema hakanud Kaasiku juures tema tiirleva kettaga seadet järgmisel aastal vaatamas: „Pilt on võrdlemisi selge, kuigi alles väike: 30 x 40 millimeetrit. Selles suuruses saadavadki pilte Euroopa saatejaamad. Aparatuur väliselt näib õige lihtne. See on suur ketas, mille ääre sees on 30 väikest augukest ja lamp, nagu neid tarvitatakse kinode tagavarauste tähistamiseks. Kaugelenägemise üheks tingimuseks on, et ketas tiirleks täpselt sama arvu tiirusid minutis, kui teine samasugune ketas saatejaamas.“