Juhtkiri | Märka ja reageeri!

25. mail šokeeris avalikkust uudis, kuidas üks naine ründas ja  tõukas perroonilt alla teise naise ja tema kolmeaastase lapse. Ohver kirjeldab, kuidas inimesed vaatasid perroonil pealt, kuidas ta peksa sai, ega teinud midagi. Aidata või mitte? Turvaliselt, märatsevast hullust kaugel, on lihtne öelda, et loomulikult läheme appi, kui keegi nõrgemale liiga teeb. Jah, on inimesi, kes tulevadki appi, kuid palju on neid, kes pigem seda väldivad. Paradoksaalsel kombel eriti siis, kui pealtnägijaid on palju ja mitmekesi on tõenäosus suurem, et rünnak peatatakse. Miks?

1964. aasta märtsis tapeti New Yorgis oma koduakende all väidetavalt üle 30 tunnistaja nägemisel ja kuulmisel baaridaam Kitty Genovese. Keegi ei kutsunud abi. Spekuleeritakse, et ta oleks rünnaku üle elanud, kui esimene tunnistaja oleks abi kutsunud. Mitmed juhtumi asjaolud on segased, kuid sündmusest inspireerituna tekkis mõiste Genovese sündroom ehk kui pealtnägija-tunnistaja arvas, et ta on üksinda, siis umbes 85% inimestest läks abi pakkuma, aga kui kõrval oli kasvõi üks inimene, siis oli see arv umbes 65%. Nelja tunnistaja kohalolu tõmbas aitamise umbes 31%ni ja rahvahulga suurenedes langes see veelgi. Rahvahulgas on lihtsam mõelda, et küll keegi teine aitab. Üksi olles mõistab inimene kiirelt, et seda kedagi teist pole.