Mirko Rajas: „Teinekord võib tunduda, et valu on maailma lõpp, aga alati on võimalik veel üks samm astuda.”
„Mul oli teismelisena elus periood, kui ilma põhjuseta läksid suhted oma vanematega nii risti, et mingil hetkel tundsin - mida halvemad nad on, seda rohkem ma tunnen, et olen elus. Mida vähem ma viibin kodus ja mida kaugemale ma endast kõik lükkan, seda parem mul on,„ jagab Noorsooteatri suvelavastuse „Hommikuvalgus“ lavastaja Mirko Rajas oma noore ea eneseleidmise aega, mis siiski tänu lähedaste armastusele möödus valutumalt kui loo tegelastel. Neil tuleb ellu jääda kodutuna omaloodud kogukonnas ilma vanemate hoole ja helluseta. Aga lootust annab see, et igast raskest olukorrast on väljapääs.
On argipäeva hommik. Noorsooteatri teise korruse prooviruumis vedelevad seina ääres tekid ja tühjad pudelid. Jääb mulje nagu oleks kodutud salaja teatrisse hiilinud ja siin öö veetnud. Omajagu on selles isegi tõtt, sest parasjagu on käimas koduta jäänud noorte muredest ja rõõmudest kõneleva suvelavastuse proovid. Lavastaja Mirko Rajas ja näitlejad teavad, et hommik võib olla nii öö lõpp kui ka uue päeva algus. Lavastusega toovad nad selle julgustava teadmise koos ajatu armastuse ja helluse sõnumiga ka erinevas eas vaatajate ette.