Kristel Vilbaste | Metsakrati tegemine

Elas ja oli kaugel Ilmaääre peal üks rahvas, kes end metsarahvaks nimetas. Kõikjal laiusid suured laaned, metsad olid täis loomi ja linde, metsavälud punasid marjadest ja sügisel oli metsaalune seenekübaratest kirju. Vanataat tõi metsast koorma küttepuid ja saunas sabaaluse sopsutamiseks kaseviha. Inimesed rääkisid puudega ja puud kõnelesid vastu. Kõik teadsid, et mets on vaese mehe kasukas ja metsale ei tohi liiga teha, sest muidu maksab Mets kätte. 

Siis aga sündis suur sõda ja maavanemale sündis kolm poega. Nagu ikka, kaks tarka ja kolmas lollike. Et aga aeg raske ja võõrvõim maal, siis polnud pealikul poegadele muud pärida, kui saatis nad suurkooli metsaasjandust õppima. Saigi pea poistel pulki täis ja saadeti nad võõramaist metsamajandamist juhtima, see oli veel pikem kui mõisaköis, mida sai lohistada nii ja naa.