Toomas Alatalu | Ühe naise ja ühe mehe riik

Eesti Vabariigi taastajad ehk siis need, kellest osa oli valmis selle nimel isegi kartulikoori sööma, ei suuda juba ammu ära imestada Toompeal ja ka paljudes kohalikes võimukoridorides toimuvat. 30 aastat tagasi räägiti end hingetuks vabadusest, demokraatiast ja inimõigustest, liituti Euroopa ja maailma organisatsioonidega. Ehkki meie vabanemisvõitlus kulges silmanähtavalt läbimõeldumalt ja paremini kui saatusekaaslastel ning kirjutati kokku väidetavalt maailma parim põhiseadus, ilmusid lisaks tõelistele abistajatele kiirelt kohale ka mitmesugused inspektorid suurtest pealinnadest. Justkui meil poleks olnud iseolemiseaega, millele tegi lõpu suurriikide vastutulek meie idanaabri ambitsioonidele.

Teise maailmasõja järgne aeg on vaieldamatult olnud demokraatia võidukäigu aeg, ent suurriigid ja nende omavaheline suhtlus – tulenevalt sellest, et on säilinud ka autoritaarsed suurvõimud – on säilitanud erijooned, mis end eriti halastamatult tuletavad meelde säärases seisus nagu täna ja milledega tuleb lihtsalt leppida.